… olen kaotanud onu.
Ainus onu, kes elus oli ja kes minust vaid 8 aastat vanem, on läinud igavikuteele. Mu isa, kes temast 20 aastat vanem, on kõbus, lõbus ja terve. Jah, kellele, mis on antud.
Kui erinevad on inimeste elud ja saatused.
Kuulnud täna kurba uudist, tekkis küsimus: MIKS? MILLESSE?
Mees lahkus lihtsalt väsimusest nagu ta poeg ütles. Tänu elule, mis oli olnud muresid ja väga tihti valu täis, millest meil polnud tegelikult õrna aimugi… Kui ka midagi teada saime, oli neid, kes teda hukka mõistis ja moraali luges. Kerge on seda teha, nägemata ju teise inimese hinge, teadmata, mis seal tegelikult toimub. Hinges võib olla väga suur mure ja valu, hoolimata naeratusest näol. Eestlane ei keera oma hinge teiste ees lihtsalt pahupidi ja nii me ei teagi enamasti… mis või kuidas. Kas me ka seda tegelikult ikka tahaksime ja oskaksime? Ega vist …. Kõike teadis ja tundis ainult tema.
Mul pole enam “punnonu” nagu ma teda tihti kutsusin … Nüüd saad puhata … PUHKA RAHUS!
